Tagasi vaade rasedusele
Istusin täna netis lugedes teiste blogisid higist läbi märjana, sest õues on nii umbne. Aknad lahti ei saanud olla, kuna siis tuli mega kuumalaine tuppa. Sattusin kuidagi väga paljude rasedus blogide peale. Selle tõttu tuli ka tuju enda rasedust meenutada.
Rasedusest teada sain umbes viiendal nädalal. Sõbranna rääkis enda rasedusest ning siis tekkis mul ka kahtlus ja mõtlesin igaks juhuks testi teha. Samal päeval tegin testi ja kui sealt kaks triipu vastu vaatas, olin tõeliselt shokis. Kindluse mõttes tegin natukese aja pärast teise veel ja see osutus sama triibuliseks. Shokk oli korralik, sest me veel ei planeerinud lapsi ja tegelikult ei olnud just kõige õigem aeg selle jaoks.
Muidugi võtsin hoogu ja ei osanud kuidagi Sassile sellest rääkida. Ka tema ehmatas korralikult ära. Kuna last me ju ei planeerinud. Pigem vastupidi olime ainult alla aasta koos olnud. Aga kui ta tahab tulla, ju siis on tema jaoks õige aeg. 7 Juulil käisin esimest korda ämmaemanda juures. 15. juuli käisin esimest korda ultrahelis ja nägin oma pisikese üllatuse ära, kelle süda tuksus nõnda vapralt. Senimaani olid segased tunded sees, aga kui seda täpikest sealt ekraanilt nägin siis.. silm oli märg ja süda tahtis rõõmust välja hüppata. Minu sees kasvas päris enda beebi.
Niikaua kuni kõht täis oli, seni oli olemine täitsa hea. Söögiisusid mul väga ei tekkinudki. Maiustused ei läinud alguses üldse peale. Shokolaad maitses nagu seep ja seega loobusin üldse magusast. Sõin teadlikult palju värskeid asju, mõeldes oma üllatusbeebile.
Soo koha pealt olen ma alati soovinud, et saaksin tütre. Satsid ja patsid on lihtsalt nii palju rohkem minu rida, kui autod ja legod. Ja kui 21ndal nädalal sain teada, et minu sees kasvab pisipoiss, olin pisarateni liigutatud. Polnud tähtis, soost mu pisike on. Tähis oli ainult see, et poja oli tubli ja terve. Lisaks kasvas ilusti.
Tüüpilised rasedushormoonid tabasid ka mind. Kui muidu olen suur paanikaosakond kohati ja armastan üle mõelda, siis rasedus muutis mind veel mitu korda hullemaks. Olin nagu hull , muretsesin üle ja võtsin kõike paanikaga ja südamesse. EI olnud küll meeletuid nutupahvakaid , kuigi kurbade/ülirõõmsate filmide ajal pisardasin küll. Aga see on mind eluaeg saatnud, mitte ei tulnud rasedusega kaasa. Emotsionaalseks tegid mind muidugi kõik filmid, kus oli tegemist beebidega. Vaatasin näiteks “16 ja rase” ja nutsin iga kord, kui beebi ära sündis. Ja vanemad nii õnnelikult oma pisikesega said olla.
Muidugi ma olin parajalt paterdav part ja väga kiirelt ma just ei liikunud, kui just ei olnud näiteks bussi peale kiire. Raseduse keskel tabas mind muidugi rauavaegus, seega olin KOGU aeg unine. Asi paranes, kui hakkasin tarbima rohkem liha ja rauarikkaid tooteid. Siiski pidin lõpuks tablette juurde võtma.
Jõuludeajal sattusin esimest korda haiglasse kõhu valudega. Teist korda jaanuaris. Teisel korral eemaldus limakork ja avatus tuli 3 cm. Aga suutsin siiski kuu aega veel vastu pidada.
Viimane lõpp läks raskemaks. Ma jätkuvalt armastasin oma kõhtu ja ootasin sünnitust. Aga kõrvetised kiusasid ja no, magada oli ka jube raske. Lisaks kui buss kõvemini rappus, siis oli tükk aega valus kõndida, sest laps vajus väga vaagnasse. Vererõhk oli ka nii madal, et ämmakas küsis alati mult. Kuidas ma Piritalt Pelgusse suutsin ise tulla. Raseduse alguses võtsin alla 5kg. Siis võtsin juurde 1kg. Raseduse lõpus võtsin veel alla 2kg ja sünnitama läksin ühegi lisakilota. Koju tagasi jõudes kaalusin 9kg vähem, kui raseduse alguses. See kaalu alanemine raseduse ajal tegi ämmakale muret :) Kui lõpuks oli muretsemine asjata. Trevor sündis 4010 g ja 51 cm.
Raseduse ajal sain igatahes selgeks, et pean kuulama oma sisetunnet rohkem, sest sisetunne ei vedanud mind kordagi alt. 10.02.2017, kell 13.19 sündis minu väike poisipõnn. Jõudis kukke aastasse ja veevalaja tähtkujusse, nii nagu lootsin. Mu väike neitsi ja madu, nagu ma isegi :)
Nimeks sai Trevor. See nimi tuli näkku vaadates ja ei kujutaks ette mõne mu nimega teda.
Asju hakkasin vaatama kohe raseduse algusest peale aga soetama hakkasin umbes raseduse keskelt, kui oli sugu kindlalt teada. Voodi tõime koju valmis jaanuari alguses. Vankri tõime veebruari alguses poest ära. Madratsi, pudeli, linad jms tõime koju nädal enne Trevi sündi. Riided olid need, mida olime juba mõnda aega siin kogunud. Oli ema ostnud, olin mina ostnud ja olid ka sõbrannad andnud. Voodi sai kokku pandud 28. jaanuar õhtul. Peale seda hakkan koristama ja valmistuma. Tähtaeg oli tegelikul 20.02.
Kui ma aga mõtlen oma rasedusele siis üldkokkuvõttes oli see üks ilus aeg. Alguse iiveldusest ja oksendamisest ma õnneks pääsesin. lõpuks oli suureks probleemiks seljavalud. Mis mul siiani vahepeal käivad. Aga muul ajal oli elu chill ja nautisin iga hetke, mil oma pallikesega ringi veereda sain. Ja nagu pingviin ringi käia. Mul on kahju neist, kes ei oska või suuda seda aega nautida. Omalt poolt soovitan küll, nautige seda aega, kui vähegi saate! Mina tunnen siiani oma kõhukesest veidi puudust. Ja algul juhtusin ikka kontrollima, et kas liigutab kõhus või mitte. Kuigi oli juba mu kõrval.
Rasedusest teada sain umbes viiendal nädalal. Sõbranna rääkis enda rasedusest ning siis tekkis mul ka kahtlus ja mõtlesin igaks juhuks testi teha. Samal päeval tegin testi ja kui sealt kaks triipu vastu vaatas, olin tõeliselt shokis. Kindluse mõttes tegin natukese aja pärast teise veel ja see osutus sama triibuliseks. Shokk oli korralik, sest me veel ei planeerinud lapsi ja tegelikult ei olnud just kõige õigem aeg selle jaoks.
Muidugi võtsin hoogu ja ei osanud kuidagi Sassile sellest rääkida. Ka tema ehmatas korralikult ära. Kuna last me ju ei planeerinud. Pigem vastupidi olime ainult alla aasta koos olnud. Aga kui ta tahab tulla, ju siis on tema jaoks õige aeg. 7 Juulil käisin esimest korda ämmaemanda juures. 15. juuli käisin esimest korda ultrahelis ja nägin oma pisikese üllatuse ära, kelle süda tuksus nõnda vapralt. Senimaani olid segased tunded sees, aga kui seda täpikest sealt ekraanilt nägin siis.. silm oli märg ja süda tahtis rõõmust välja hüppata. Minu sees kasvas päris enda beebi.
Soo koha pealt olen ma alati soovinud, et saaksin tütre. Satsid ja patsid on lihtsalt nii palju rohkem minu rida, kui autod ja legod. Ja kui 21ndal nädalal sain teada, et minu sees kasvab pisipoiss, olin pisarateni liigutatud. Polnud tähtis, soost mu pisike on. Tähis oli ainult see, et poja oli tubli ja terve. Lisaks kasvas ilusti.
Muidugi ma olin parajalt paterdav part ja väga kiirelt ma just ei liikunud, kui just ei olnud näiteks bussi peale kiire. Raseduse keskel tabas mind muidugi rauavaegus, seega olin KOGU aeg unine. Asi paranes, kui hakkasin tarbima rohkem liha ja rauarikkaid tooteid. Siiski pidin lõpuks tablette juurde võtma.
Jõuludeajal sattusin esimest korda haiglasse kõhu valudega. Teist korda jaanuaris. Teisel korral eemaldus limakork ja avatus tuli 3 cm. Aga suutsin siiski kuu aega veel vastu pidada.
Viimane lõpp läks raskemaks. Ma jätkuvalt armastasin oma kõhtu ja ootasin sünnitust. Aga kõrvetised kiusasid ja no, magada oli ka jube raske. Lisaks kui buss kõvemini rappus, siis oli tükk aega valus kõndida, sest laps vajus väga vaagnasse. Vererõhk oli ka nii madal, et ämmakas küsis alati mult. Kuidas ma Piritalt Pelgusse suutsin ise tulla. Raseduse alguses võtsin alla 5kg. Siis võtsin juurde 1kg. Raseduse lõpus võtsin veel alla 2kg ja sünnitama läksin ühegi lisakilota. Koju tagasi jõudes kaalusin 9kg vähem, kui raseduse alguses. See kaalu alanemine raseduse ajal tegi ämmakale muret :) Kui lõpuks oli muretsemine asjata. Trevor sündis 4010 g ja 51 cm.
Raseduse ajal sain igatahes selgeks, et pean kuulama oma sisetunnet rohkem, sest sisetunne ei vedanud mind kordagi alt. 10.02.2017, kell 13.19 sündis minu väike poisipõnn. Jõudis kukke aastasse ja veevalaja tähtkujusse, nii nagu lootsin. Mu väike neitsi ja madu, nagu ma isegi :)
Asju hakkasin vaatama kohe raseduse algusest peale aga soetama hakkasin umbes raseduse keskelt, kui oli sugu kindlalt teada. Voodi tõime koju valmis jaanuari alguses. Vankri tõime veebruari alguses poest ära. Madratsi, pudeli, linad jms tõime koju nädal enne Trevi sündi. Riided olid need, mida olime juba mõnda aega siin kogunud. Oli ema ostnud, olin mina ostnud ja olid ka sõbrannad andnud. Voodi sai kokku pandud 28. jaanuar õhtul. Peale seda hakkan koristama ja valmistuma. Tähtaeg oli tegelikul 20.02.
Kommentaarid
Postita kommentaar