Seiklus bussis

Jagan Teiega oma väga kummalist kogemust, mis leidis aset sellel nädal Viru Keskusest Viimsisse väljunud 1A bussis. Ma olen ennegi näinud neid naljakaid seiku ühistranspordis toimuvast ja seni saanud vaid positiivsete kogemuste osaliseks, aga see seik jättis minu jaoks halva maigu ja kustumatu jälje, seega otsustasin seda ka teiega, mu armsad lugejad, jagada. 

Ma sõidan bussiga  tihti, kuid kuna mul pole veel lube täielikult käes. Ning auto ei tee erilist koostööd. Lisaks on mu kallis mees ka eemal. Nii mitme saja kilomeetri kaugusel. 

Nii siis hommikul sõitsime kenasti linna ja tegime oma hommikused toimetused ära. Ning läksime terminali, kust 1A kodu poole stardib ning jäime bussi esimese laiema ukse juure kannatlikult oma järjekorda ootama, sest meie ees oli üks keskealine naisterahvas ja noor mees kes pakkus abi vankri sisse tõstmisel. Ootamatult ütles too keskealine naisterahvas mulle, et minge palun vankriga sisse. Tänasin teda ja hakkasin vankrit tõstes bussi astuma. 

Kahjuks oli aga Trevor otsustanud, et tema selle bussi sõidu veedab lohutamatult nuttes. Ja soovides sülle. Niisiis panin oma kotti ühele lähimal olevale istmele samal ajal Trevi välja vankrist võttes. Akna ääres istus seal juba keskealine naine. Kes sõbralikult naeratades proovis poisi tuju tõsta nägude tegemisega. Järsult trügis mingi vanatädi minust suure hooga mööda. Tiris mu kotti maha toolilt ja viskas põrandale. "Kott ei vaja istekohta", ütles ta üpris ebameeldival toonil. Üritasin selgitada, et panin kotti sinna kuna soovin oma väikelapsega istuda. Et saaksin lapse maha rahustada. Aga selle lasi vanatädi oma kõrvadest mööda ja käsutas oma kõrval oleva keskealise naise püsti käsutas. 

 Seisin täiesti jahmunud ja lolli näoga kuni vanatädi rahulikult  tõenäoliselt kogu olukorda täiesti normaalseks ja igapäevaseks pidades "soojale kohale" maha istus ja oma sõbranna enda kõrvale istuma sättis. Kuna bussis rohkem vabasid kohti ei olnud. Siis loovutas meile oma istekoha see sama noormees, kes eelnevalt oli pakkunud abi vankri tõstmisel bussi. Võtsin istekoha vastu ja asusin Trevoriga tegelema.

Ise tema alatust käitumisest püha viha täis, kuid ei soovinud selle vanatädiga rohkem suhelda. Siis järsult tuli kõrvalt järjekordne sähvatus. "Noor naine ja ei suuda siis vankris last maha rahustada! Milleks tänapäeval on vaja üldse lapsi, kui peret koos ei suuda hoida. " Tol hetkel sai mu mõõt täis ja küsisin, et kus kohast ta võtab seda, et meie pere pole koos. Selle vastuseks sain, et ükski korralik mees ei lase oma naist üksi lapsega niimoodi linna litsi lööma.

Õnneks polnud mul aega ega tahtmist enam midagi vastu öelda. Läksin oma peatuses maha ja koju. Võtsin seda naljaga mis seal juhtus.

 :D Ettevaatust inimesed, ettevaatust. 

Aga sellele naisele, kes mind enda ees bussi lasi ja noormehele kes meid istuma lasi suured tänud 😀

Pean veel ära mainima, et see vanatädi oli max 65 aastane. 😅😃