Kuidas ma kumitusi kardan

Kõik minu pereliikmed ja sõbrad teavad , et ma kardan kummitusi kui tuld. Tihti peale mu sõbrad ja tuttavad kasutavad ära ja täiega.  

Esimene lugu: Eelmisel aastal enne rasedusest teada saamist käisime Laupa Mõisas. Kuigi seal peaks kool tegutsema oli seal mõisahoovis ikka päris jube olla. Need suured vanaaegsed aknad. Külmavärinad tulevad selle peale. Olgu see mõis ise polnud nii hull. Aga kui seal suure treppi juures tuli vilkuma hakkas. Ehmatasin end peaaegu lolliks. Haarasin Sassist täiega kinni ja nõudsin, et kiirelt minema läheks. 

No kõige parem oli see, et olime seal täpselt kesköösel. Nagu c'mon kas mitte sel ajal kõik kummitused ja vaimud ringi käivad. Kuigi ma eriti igasuguseid ennustamised ja maagilisi ravisid ei usu.  Aga seal ma lausa igas närvirakkus tundsin, et keegi nagu jälgiks vms. Sain tol hetkel 738 infarkti.

Teine lugu: See juhtus nüüd just hiljuti. Trevor jõllitas ühte toanurka ja naeris lihtsalt. Kujutage ette nüüd 4 kuuse lapse naeru. Mõtlesin, et olgu no äkki see valge sein tundub naljakas talle. Siis tulid aga Mannu ja Cessu tuppa. Eks nad tulid vaatama, mida see väike hull naerab. 

Tol hetkel kui Mannu ja Cessu tardusid ja hakkasid sama kohta jõllitama muutus asi õudseks. Nagu miks? Mis nemad näevad seal mida mina ei näe?  

Istusin seal ja mõtlesin, et mis see võib olla. Ka mingi kodukäija või deemon. Igatahes mõne minuti pärast lõpetasid kõik jõllitamise. Ja tegelesid oma asjadega edasi. Trevor oma rusika lutsimisega. Mannu ja Cessu üksteise ahistamisega. Mida muud kass ja koer ikka koos teevad. 

Praegu sellele postitusele pilti otsides hakkas päris õudne kui vaatasin googlest neid kummituste pilte.            Prrr neetud külmavärinad..