Kas anda lutti või mitte?
Enne Trevori sündi olin mina üks nendest, kes kinnitas kõigile käsi südamel, et MINA oma pojale lutti ei anna. Sest olen nii hea ema, et loomulikult annan ma talle ise vajaliku koguse lähedust ja tissi, et lutiga poleks mul midagi teha. Esimesed nädal aega möödus ilma lutita, kuid ju vist mingi hetk ma sain aru, et heaks emaks olemine ei võrdu sellega, kas tal on lutt suus või mitte.
Ühesõnaga, siis kui Trevor oli mingi paari nädalane või umbes kuune märkasin ma seda, et Trev mitte ainult ei söö kõhtu täis, vaid jääb rinnale niisama "lutsima". Mitte, et mul oleks midagi Trevi kaisus hoidmise vastu – ühe käega sain ka asjad tehtud, aga nibuga kellegi suus olles läheb asi juba keerulisemaks. Eriti öösiti,kui uni oli jube magus ja poisil ka kõht täis juba Seega proovisin talle lutti anda.
Kuigi praegu järgi mõeldes oleks heameelega teda kasvõi 24/7 rinna otsas hoidnud. Sest pärast teist kuud oli mu rinnapiim kadunud. Ausalt ütlen, et ma ei osanud seda hoida. Oleksin pidanud rohkem vedeliku jooma ja paremini toituma. Aga tagant järgi tarkus jällegi. Ja sellega enam midagi tagasi ei too ja paremaks ei tee. Kuid tagasi selle luti teema juurde.
Mul hea sõbranna elas mitu kuud röökiva lapsega, kes tahtis ainult tissi otsas olla. Oligi lõpuks elav lutt. Ta rääkis kõigile, "Ma proovisin lutti, aga ta ei tahtnud. Ja ega ma ei saa sundida ju." Tegelikult on lutte ju väga väga palju erinevaid. Erineva kuju, suuruse, materjali ja veel sada erineva asja poolest erinevaid.
Ühesõnaga, siis kui Trevor oli mingi paari nädalane või umbes kuune märkasin ma seda, et Trev mitte ainult ei söö kõhtu täis, vaid jääb rinnale niisama "lutsima". Mitte, et mul oleks midagi Trevi kaisus hoidmise vastu – ühe käega sain ka asjad tehtud, aga nibuga kellegi suus olles läheb asi juba keerulisemaks. Eriti öösiti,kui uni oli jube magus ja poisil ka kõht täis juba Seega proovisin talle lutti anda.
Kuigi praegu järgi mõeldes oleks heameelega teda kasvõi 24/7 rinna otsas hoidnud. Sest pärast teist kuud oli mu rinnapiim kadunud. Ausalt ütlen, et ma ei osanud seda hoida. Oleksin pidanud rohkem vedeliku jooma ja paremini toituma. Aga tagant järgi tarkus jällegi. Ja sellega enam midagi tagasi ei too ja paremaks ei tee. Kuid tagasi selle luti teema juurde.
Mul hea sõbranna elas mitu kuud röökiva lapsega, kes tahtis ainult tissi otsas olla. Oligi lõpuks elav lutt. Ta rääkis kõigile, "Ma proovisin lutti, aga ta ei tahtnud. Ja ega ma ei saa sundida ju." Tegelikult on lutte ju väga väga palju erinevaid. Erineva kuju, suuruse, materjali ja veel sada erineva asja poolest erinevaid.
MAM lutid meeldivad meile ümara otsaga. Samas Aventi nägemisest tuli juba suur kisa. Ja ka Difraxi me ei soovinud , seega ühe korra ja ühe luti proovimisega aimu ei saa, et kas beebi tahab lutti või mitte. Mina pakkusin lutti nii, et ma vaatasin, et otsib mida imeda (aga süüa olin just andnud, seega teadsin, et kõht tühi pole) ja siis hoidsin natukene suus tal seda. Neil on ju kohe refleks muidu välja ajada lutt. Aga siis ta nagu sai aru, et kannatab seda imeda küll ja nii ta seda nüüd natukene aega kasutanud ongi.
Mina igatahes usun, et miskit halba see ei tee, aga no see iga ema enda valik, kas anda lapsele lutti või mitte. Ei kritiseeri ma kumbagi poolt. Kes tahab see annab, kes ei taha see ei anna. Minule isiklikult on lutt väga suureks abimeheks. Eks me näeme, kuidas sellest võõrutamine läheb. :D
Kas teie olete oma lastega kasutanud lutti? Kas pooldate lutti kasutamist või mitte?
Kommentaarid
Postita kommentaar