Kristinka

Enne Trevori sündi olin mina üks nendest, kes kinnitas kõigile käsi südamel, et MINA oma pojale lutti ei anna. Sest olen nii hea ema, et loomulikult  annan ma talle ise vajaliku koguse lähedust ja tissi, et lutiga poleks mul midagi teha. Esimesed nädal aega möödus ilma lutita, kuid   ju vist mingi hetk ma sain aru, et heaks emaks olemine ei võrdu sellega, kas tal on lutt suus või mitte.  Ühesõnaga, siis kui Trevor oli mingi paari nädalane või  umbes kuune märkasin ma seda, et Trev mitte ainult ei söö kõhtu  täis, vaid jääb rinnale niisama "lutsima". Mitte, et mul oleks midagi Trevi kaisus  hoidmise vastu – ühe käega sain ka asjad tehtud, aga  nibuga kellegi suus olles läheb asi juba keerulisemaks. Eriti öösiti,kui uni oli  jube magus ja poisil ka kõht täis juba Seega proovisin talle lutti anda.  Kuigi praegu järgi mõeldes oleks heameelega teda kasvõi 24/7 rinna otsas hoidnud.  Sest pärast teist kuud oli mu rinnapiim kadunud. Aus...

Nii lõpuks tehtud! Sain neljapäeval oma sõidueksami tehtud. Essa korraga :D Olen supper õnnelik, et ei pidanud 10 korda tegema. Ja raha raiskama selle peale.  Minu jaoks on load üks tähtis osa elust. Kuna saan olla tänu nendele iseseisvam. (Ei pea kõigile närvidele käima, kui tahan maale vms minna.) Aga nüüd veidi sellest autokoolist. Valikus oli mul algselt Autosõit OÜ, Autom Tallinna Autokool ja Kristiine Autokool.  Pärast väikest taustauuringut ja oma võimaluste ülevaatamist, otsustasin Automi kasuks. Üheks põhjuseks oli see, et seal on mu vanaema ja mu tädi on mõlemad teinud load. Ja teiseks neil oli minu arust kõige soodsam hind. Teooria oli vist 150 euri ja üks lisasõidutund oli 13 euri. Võrdluseks Autosõit OÜ lisasõidutund on 20 euri. Ausalt ei kahetse, et selle valisin. Väga head õpetajad olid mul vähemalt, ühtegi halba sõna ei saa öelda. Teooriat andis Jüri Lill ja sõiduõpetajaks oli  Andrus Riemer.  Kuigi mul kogemust ühegi teise õpetajaga ei ole...

Kõik minu pereliikmed ja sõbrad teavad , et ma kardan kummitusi kui tuld. Tihti peale mu sõbrad ja tuttavad kasutavad ära ja täiega.   Esimene lugu: Eelmisel aastal enne rasedusest teada saamist käisime Laupa Mõisas. Kuigi seal peaks kool tegutsema oli seal mõisahoovis ikka päris jube olla. Need suured vanaaegsed aknad. Külmavärinad tulevad selle peale. Olgu see mõis ise polnud nii hull. Aga kui seal suure treppi juures tuli vilkuma hakkas. Ehmatasin end peaaegu lolliks. Haarasin Sassist täiega kinni ja nõudsin, et kiirelt minema läheks.  No kõige parem oli see, et olime seal täpselt kesköösel. Nagu c'mon kas mitte sel ajal kõik kummitused ja vaimud ringi käivad. Kuigi ma eriti igasuguseid ennustamised ja maagilisi ravisid ei usu.  Aga seal ma lausa igas närvirakkus tundsin, et keegi nagu jälgiks vms. Sain tol hetkel 738 infarkti. Teine lugu: See juhtus nüüd just hiljuti. Trevor jõllitas ühte toanurka ja naeris lihtsalt. Kujutage ette nüüd 4 kuuse lapse naeru. Mõtl...

On ju loogiline mõelda, et igale inimesele leidub endale sobiv kaaslane.Täpselt selline, kes sobib tema iseloomu ja olemusega. Kuigi ma eriline ninnunännutaja ei ole. See aga ei tähenda, et mulle ei meeldiks, kui mind kaisutatakse ja musitatakse. Vastupidiselt – kui ma piisaval hulgal tähelepanu ei saa, siis ma muutun kurjaks vanatüdrukuks, hakkan jorisema ja torisema ja tüli üles kiskuma. Sest mulle tundub, et mind on igaveseks jäetud kuhugi nurka üksindusse surema. Selline olen lihtsalt :D Mul üks sõbrannadest on samasugune nagu mina. Kuigi ta mees pole eriline ninnunännutaja. Pigem selline kõva mees, kelle naine peaks väga iseseisev olema. Või no teine võimalus on armuke endale sebida. Mees on nii väga matsho, et  mingit hellitamist seal eriti ei ole. Selle tõttu on mul tihti peale võimalus nende tülisid pealt kuulata. Kuidas sõbrants hakkab jorisema ja tüli üles kiskuma: “Miks sa mulle tähelepanu ei pööra?”, “Miks sa mind kunagi kaissu ei võta?”, “Miks sa mind k...

 No nii meil ka nüüd kõik hammaste tuleku sümptomid olemas: ohjeldamatu süljeeritus, tohutu närimisvajadus, paistes igemed, öine magamatus, VÄGA lühikesed päeva uned, katkendlik söömine, mis vaheldub suure nutuga.   Täna hommikul kella 5 paiku ärkas ta suure nutuga l urisedes ja purisedes. Meile oli tekkinud üle öö nohu. Kuigi tuba oli soe ja külm ei ole saanud. Väike palavik on ka ja igemed paistes. Õnneks saime Trevori tagasi magama ja saime ka ise paar tundi veel puhata. Aga mitte kauaks. Kell 7 tuli uus raund. Nina tatine, süüa ei tahtnud. Ainult väga suur kisa nii et kuidagi ime kombel olid kõik meie 3 kassi kuskilt välja ilmunud ja ukse peale vaatama tulnud, et mis piinamine siin käib. Nii siis just õige aeg kirjutada mida me selle vastu kasutame, et see nii piinarikas ei oleks. Esimestena asjad, mis aitavad meid ja meile meeldivad. Loomulikult on igal ühel oma personaalsed vahendid ja asjad mis sobivad. Aga meie puhul tundub, et aitavad just nimelt need tooted ja abi...

 Eile õhtul toimus Türil Kesk-Eesti Suve Suur avapidu. Olen siiani seal peaaegu, et iga aasta käinud ja kordagi pole enne plaaninud talvejopet selga panna, et sinna minna. Kuid see aasta oli selline võimalus. Eelmisel aastal grillisime sel ajal kleidi ja lühkarite väel peaaegu terve öö. See aasta tundub, et talvejopega olen ka jaanitulel.  Viimased aastat oleme kõik ju kliima soojenemisest kuulnud pidevalt. Praegu on küll selline tunne, et Eestis on pigem kliima külmenemine. Aga see selleks. Kontsert ise oli meeldiv ja woww kui palju rahvast oli. Peol oli enda jook ja söök keelatud, nii et kõik üritasid asju sisse smugeldada. Suurem osa ikka alkoholi. Ohjhm eestlased on ikka joodik rahvas :D  Pidu ise lõppes kell 3, aga mul polnud viitsimist nii kaua seal olla. Kella 1 paiku võtsin sammud kodu poole. Kuna polnud autoga tulnud otsustasin algus, et lähen jalksi koju. Kuigi Trevi vanaisa pakkus välja, et võib mind ja Sassi koju viia. (Õhtu tegi loomulikult Sass veel p...