Kristinka

Ooo lill Olen nunnu? Veel lilli Kikud tulevad Teeme pilti jah? Küllalt pole juba? Ooo roheline

Jagan Teiega oma väga kummalist kogemust, mis leidis aset sellel nädal Viru Keskusest Viimsisse väljunud 1A bussis. Ma olen ennegi näinud neid naljakaid seiku ühistranspordis toimuvast ja seni saanud vaid positiivsete kogemuste osaliseks, aga see seik jättis minu jaoks halva maigu ja kustumatu jälje, seega otsustasin seda ka teiega, mu armsad lugejad, jagada.  Ma sõidan bussiga  tihti, kuid kuna mul pole veel lube täielikult käes. Ning auto ei tee erilist koostööd. Lisaks on mu kallis mees ka eemal. Nii mitme saja kilomeetri kaugusel.  Nii siis hommikul sõitsime kenasti linna ja tegime oma hommikused toimetused ära. Ning läksime terminali, kust 1A kodu poole stardib ning jäime bussi esimese laiema ukse juure kannatlikult oma järjekorda ootama, sest meie ees oli üks keskealine naisterahvas ja noor mees kes pakkus abi vankri sisse tõstmisel. Ootamatult ütles too keskealine naisterahvas mulle, et minge palun vankriga sisse. Tänasin teda ja hakkasin vankrit tõstes b...

 Istusin täna netis lugedes teiste blogisid higist läbi märjana, sest õues on nii umbne. Aknad lahti ei saanud olla, kuna siis tuli mega kuumalaine tuppa. Sattusin kuidagi väga paljude rasedus blogide peale. Selle tõttu tuli ka tuju enda rasedust meenutada. Rasedusest teada sain umbes viiendal nädalal. Sõbranna rääkis enda rasedusest ning siis tekkis mul ka kahtlus ja mõtlesin igaks juhuks testi teha. Samal päeval  tegin testi ja kui sealt kaks triipu vastu vaatas, olin tõeliselt shokis. Kindluse mõttes tegin natukese aja pärast teise veel ja see osutus sama triibuliseks. Shokk oli korralik, sest me veel ei planeerinud lapsi ja tegelikult ei olnud just kõige õigem aeg selle jaoks.  Muidugi võtsin hoogu ja ei osanud kuidagi Sassile sellest rääkida. Ka tema ehmatas korralikult ära. Kuna last me ju ei planeerinud. Pigem vastupidi olime ainult alla aasta koos olnud. Aga kui  ta tahab tulla, ju siis on tema jaoks õige aeg. 7 Juulil käisin esimest korda ämmaemanda juure...

Kuna hakkasin blogist eemal olles majas remonti tegema ja vanu asju ära viskama. Siis nüüd tuleb kohustuslik kirbuka tuur. Kuhu viin oma pool elu müüki. Eesmärk on teenida 200 eurot. Kuigi suurem osa asjad ei ole vanad. Olen kunagi ostnud need ostuhulluses ja selga pole pannudki. Eks meil kõigil ole vahel sellised perioodid, kus näed et OHOH ALLAHINDLUS ja kohe tormad ostma. Sama ka minuga 😁 Praegu vaatan neid asju ja mõtlen, et mis kuradi päralt ma need kunagi ostnud üldse olen. Sama on ka hetkel poisi riietega. Ausalt selle 6 kuusel tegelasel on suurem riidekapp kui mul kunagi olnud. Eks aeg ole seda muuta vaikselt. Kuigi Trevi vanavanemad soovitavad kõrvale panna, et küll tuleb veel lapsi. Siis ma lähima 3 aasta sees neid küll ei planeeri. Niisiis läheb täna vankriga viimiseks. 4 kotti Trevori asju ja 2 kotti minu asju. 😅 Appi võtsin ka oma sõbranna Kadi, kes oli nõus oma pliksi tõllaga appi tõttama. Kuna mul autol otsustas mingi paagisisene pump otsad anda ja uus pump on ü...

Mina olen Kristiina ja sina oled jõudnud minu blogisse.😁  See on oma järjekorras juba mitmes blogi mul, aga ükski teine pole mul nii kaua püsinud, kui just see. Kirjutamine on mul alati mu lemmik tegevus olnud ja millest veel rääkida, kui enda mõtetest ning elust. Ma ei jõua küll igapäev siia, aga liiga palju ei saa ka tahta.😀 Aga edasi natuke lähemalt, kes ma olen ja mis asi ma olen. Olen ma 17 aastane ja elan Tallinnas koos oma perega. Meie pere koosneb minust ja meie pisikesest poisiklutist nimega Trevorist. Pisike sündis mulle 10.02.17. ehk siis talvelaps! Kui blogiga alustasin, siis oli tema juba alles sündimata, aga rasedusaegseid emotsioone siin kahjuks eriti palju ei ole, aga paljudest muudest tähtsamatest sündmustest on juba juttu olnud küll. Eks see blogi ongi üsna lapseteemaline olnud, aga ilmselt teavad kõik väikeste laste vanemad, et elu esialgu nende ümber keerlebki. See pisike maailma ime ju keerab meie senise maailma peapeale Enne lapsesaami...

Enne Trevori sündi olin mina üks nendest, kes kinnitas kõigile käsi südamel, et MINA oma pojale lutti ei anna. Sest olen nii hea ema, et loomulikult  annan ma talle ise vajaliku koguse lähedust ja tissi, et lutiga poleks mul midagi teha. Esimesed nädal aega möödus ilma lutita, kuid   ju vist mingi hetk ma sain aru, et heaks emaks olemine ei võrdu sellega, kas tal on lutt suus või mitte.  Ühesõnaga, siis kui Trevor oli mingi paari nädalane või  umbes kuune märkasin ma seda, et Trev mitte ainult ei söö kõhtu  täis, vaid jääb rinnale niisama "lutsima". Mitte, et mul oleks midagi Trevi kaisus  hoidmise vastu – ühe käega sain ka asjad tehtud, aga  nibuga kellegi suus olles läheb asi juba keerulisemaks. Eriti öösiti,kui uni oli  jube magus ja poisil ka kõht täis juba Seega proovisin talle lutti anda.  Kuigi praegu järgi mõeldes oleks heameelega teda kasvõi 24/7 rinna otsas hoidnud.  Sest pärast teist kuud oli mu rinnapiim kadunud. Aus...

Nii lõpuks tehtud! Sain neljapäeval oma sõidueksami tehtud. Essa korraga :D Olen supper õnnelik, et ei pidanud 10 korda tegema. Ja raha raiskama selle peale.  Minu jaoks on load üks tähtis osa elust. Kuna saan olla tänu nendele iseseisvam. (Ei pea kõigile närvidele käima, kui tahan maale vms minna.) Aga nüüd veidi sellest autokoolist. Valikus oli mul algselt Autosõit OÜ, Autom Tallinna Autokool ja Kristiine Autokool.  Pärast väikest taustauuringut ja oma võimaluste ülevaatamist, otsustasin Automi kasuks. Üheks põhjuseks oli see, et seal on mu vanaema ja mu tädi on mõlemad teinud load. Ja teiseks neil oli minu arust kõige soodsam hind. Teooria oli vist 150 euri ja üks lisasõidutund oli 13 euri. Võrdluseks Autosõit OÜ lisasõidutund on 20 euri. Ausalt ei kahetse, et selle valisin. Väga head õpetajad olid mul vähemalt, ühtegi halba sõna ei saa öelda. Teooriat andis Jüri Lill ja sõiduõpetajaks oli  Andrus Riemer.  Kuigi mul kogemust ühegi teise õpetajaga ei ole...

Kõik minu pereliikmed ja sõbrad teavad , et ma kardan kummitusi kui tuld. Tihti peale mu sõbrad ja tuttavad kasutavad ära ja täiega.   Esimene lugu: Eelmisel aastal enne rasedusest teada saamist käisime Laupa Mõisas. Kuigi seal peaks kool tegutsema oli seal mõisahoovis ikka päris jube olla. Need suured vanaaegsed aknad. Külmavärinad tulevad selle peale. Olgu see mõis ise polnud nii hull. Aga kui seal suure treppi juures tuli vilkuma hakkas. Ehmatasin end peaaegu lolliks. Haarasin Sassist täiega kinni ja nõudsin, et kiirelt minema läheks.  No kõige parem oli see, et olime seal täpselt kesköösel. Nagu c'mon kas mitte sel ajal kõik kummitused ja vaimud ringi käivad. Kuigi ma eriti igasuguseid ennustamised ja maagilisi ravisid ei usu.  Aga seal ma lausa igas närvirakkus tundsin, et keegi nagu jälgiks vms. Sain tol hetkel 738 infarkti. Teine lugu: See juhtus nüüd just hiljuti. Trevor jõllitas ühte toanurka ja naeris lihtsalt. Kujutage ette nüüd 4 kuuse lapse naeru. Mõtl...

On ju loogiline mõelda, et igale inimesele leidub endale sobiv kaaslane.Täpselt selline, kes sobib tema iseloomu ja olemusega. Kuigi ma eriline ninnunännutaja ei ole. See aga ei tähenda, et mulle ei meeldiks, kui mind kaisutatakse ja musitatakse. Vastupidiselt – kui ma piisaval hulgal tähelepanu ei saa, siis ma muutun kurjaks vanatüdrukuks, hakkan jorisema ja torisema ja tüli üles kiskuma. Sest mulle tundub, et mind on igaveseks jäetud kuhugi nurka üksindusse surema. Selline olen lihtsalt :D Mul üks sõbrannadest on samasugune nagu mina. Kuigi ta mees pole eriline ninnunännutaja. Pigem selline kõva mees, kelle naine peaks väga iseseisev olema. Või no teine võimalus on armuke endale sebida. Mees on nii väga matsho, et  mingit hellitamist seal eriti ei ole. Selle tõttu on mul tihti peale võimalus nende tülisid pealt kuulata. Kuidas sõbrants hakkab jorisema ja tüli üles kiskuma: “Miks sa mulle tähelepanu ei pööra?”, “Miks sa mind kunagi kaissu ei võta?”, “Miks sa mind k...

 No nii meil ka nüüd kõik hammaste tuleku sümptomid olemas: ohjeldamatu süljeeritus, tohutu närimisvajadus, paistes igemed, öine magamatus, VÄGA lühikesed päeva uned, katkendlik söömine, mis vaheldub suure nutuga.   Täna hommikul kella 5 paiku ärkas ta suure nutuga l urisedes ja purisedes. Meile oli tekkinud üle öö nohu. Kuigi tuba oli soe ja külm ei ole saanud. Väike palavik on ka ja igemed paistes. Õnneks saime Trevori tagasi magama ja saime ka ise paar tundi veel puhata. Aga mitte kauaks. Kell 7 tuli uus raund. Nina tatine, süüa ei tahtnud. Ainult väga suur kisa nii et kuidagi ime kombel olid kõik meie 3 kassi kuskilt välja ilmunud ja ukse peale vaatama tulnud, et mis piinamine siin käib. Nii siis just õige aeg kirjutada mida me selle vastu kasutame, et see nii piinarikas ei oleks. Esimestena asjad, mis aitavad meid ja meile meeldivad. Loomulikult on igal ühel oma personaalsed vahendid ja asjad mis sobivad. Aga meie puhul tundub, et aitavad just nimelt need tooted ja abi...

 Eile õhtul toimus Türil Kesk-Eesti Suve Suur avapidu. Olen siiani seal peaaegu, et iga aasta käinud ja kordagi pole enne plaaninud talvejopet selga panna, et sinna minna. Kuid see aasta oli selline võimalus. Eelmisel aastal grillisime sel ajal kleidi ja lühkarite väel peaaegu terve öö. See aasta tundub, et talvejopega olen ka jaanitulel.  Viimased aastat oleme kõik ju kliima soojenemisest kuulnud pidevalt. Praegu on küll selline tunne, et Eestis on pigem kliima külmenemine. Aga see selleks. Kontsert ise oli meeldiv ja woww kui palju rahvast oli. Peol oli enda jook ja söök keelatud, nii et kõik üritasid asju sisse smugeldada. Suurem osa ikka alkoholi. Ohjhm eestlased on ikka joodik rahvas :D  Pidu ise lõppes kell 3, aga mul polnud viitsimist nii kaua seal olla. Kella 1 paiku võtsin sammud kodu poole. Kuna polnud autoga tulnud otsustasin algus, et lähen jalksi koju. Kuigi Trevi vanaisa pakkus välja, et võib mind ja Sassi koju viia. (Õhtu tegi loomulikult Sass veel p...

Eelmise nädala neljapäeval torkas mulle pähe mõte minna Balti jaama uut turgu vaatama. Mõeldud tehtud. Panin Trevori riidesse helistasin sõbrannale ja hakkasime minema. Kuna suvi on kiire aeg ja palju teha nii et ma pole eriti viimasel ajal uudiseid jälginud. Kui viimati käisin Balti jaamas märkasin ainult, et jaamahoone on remondis. Niiet arvasin, et uus turg on seal. Aga ei, avastasin uue hoone hoopis enda eest kui 52-ga tulin Viru poolt. Üllatusin suhteliselt korralikult kui nägin kui võimsa ja vinge turu oleme saanud. Esimese asjana tuli meelede mõne aasta tagune tripp Budapesti. Ka seal oli vinge turg tehtud. Aga meie oma on ikka 100 korda parem. Esimese asjana uksest sisse minnes vaatas mulle vastu Uulitsa tänavarestoran. Pole vist kunagi nii hea burgerit söönud. See mahlane topelt juustuburger mmmmm.Praegu isegi sellest mõeldes jookseb suu vett. Ei mingit maci ega hessi enam. Otse Uulitsasse. Chekkime kas emme burger juba tuleb See pilt ei vaja sõnu Pärast se...

Tänase päeva võin enda jaoks korda läinuks lugeda. Nimelt olen juba aastaid oodanud, et Pirita LOV midagi ranna äärse teega ette võtaks. Ja täna jalutama minnes oh sa imede ime lõpuks on aeg käes, millal nad seda korda hakkasid tegema. Ise asi kaua neil sellega läheb. Juba aastaid on see Pirita rannaäärne kruusa-asfaldi tee üks koht, kus sa kindlalt paar korda suve jooksul jala välja väänad või veel hullem üldse murrad. Usun, et kõik Pirita elanikud ja rannas käinud inimesed teavad millest ma räägin.  Isiklikult olen seal kindlasti paar korda vähemalt jala välja väänanud ja rattaga kukkunud.  Isegi normaalsem kruusakatte Kuigi Pirita poolt Meriväljale minnes oli algul teerulliga ilusti siledaks tehtud katte siis lõpuks pidin siiski liiva peale minema. Kuna kruus oli vist just pandud ja seal edasi kõndimine (loe:ronimine) oli sama väärne eelnevate tee oludega. Niiet enda ohutuse mõttes valisin liiva peale mineku, kus poiss ei ärkas nii pea ja ma teda ülejäänud tee ...

„Ei käinud arsti juures ja pole sel koeral häda midagi. Ta peab jalutama, et kaalu maha võtta! Me oleme täna jalutanud juba kolm kilomeetrit. Me isegi jooksime natuke, aga siis tuli see halva auraga inimene ja see justkui niitis Hallikese jalust. Ma ei tea miks ta jalgu alla ei võta? Teinekord ta lihtsalt jonnib ja tahab mulle häbi ning probleeme teha. Tal on selline kiuslik iseloom vahest!“ Kust tulevad sellised inimesed nagu Hallikese omanik. Mööda maad koera tirida, et "koera koju saada." Nagu niimoodi, et veri taga tirida mitu sada meetrit. See pole normaalne ju.  Ja õigustada end veel. "tuli halva auraga inimene" No c'mon. Huvitav, kas tal oleks mugav kui keegi teda küljeli mööda asfaldi tiriks. Sellised inimesed peaksid Jämejalas olema. ILMA ÜHEGI LOOMATA!  Kui sa võtad looma siis võtad suure vastutuse. Ta on nagu laps, kes vaja hoolt, armastust, toitu ja ka ravi. Palun kõik teie, kes müüte kutsikaid ja loete seda. Kontrollige inimeste tausta. Pole t...

Möödunud nädalavahetusel toimus Türi 40.Lillelaat. Laada esimene päev oli 19ndal. Esimese päeva õhtuks oli suhteliselt palju juba rahvast kogunenud. Türi linn oli umbes ja liiklus jube.  Lisaks jubedale liiklusele korraldati puhumisi hommik-lõuna-õhtu. Loomulikult on väga tore, et huvi selle ürituse vastu nii suur on kuid hetkel tundub küll, et kui see üritus veel paisub siis ei mahu see enam Türile ära. Autod oli tänavad umbe parkinud. Sest no ei suuda see homo sapiens jalgu alla võtta ja kõndida pigem. Ikka tuleb auto võimalikult ligidale parkida. Isegi kui tundub, et enam ei mahu siis raudselt mõni smart vms pisike auto end sinna vahele veel pressis. Tavalised Türi elanikud eriti vaimustuses sellest polnud, et linn nii umbe pargiti ja poes olid järjekorrad väga pikad Mina ise käisin laadal nii reedel kui ka laupäeval. Mõlemal päeva oli rohkelt kaupa ning kodus tehtud asju müügil. Suurem osa oli, aga poola kaup. Või siis väga kallid oma tooted. Siiski Eesti toodangut oli väg...

Nägin eile õhtul facebookis infot pardiralli kohta. Olin eelnevalt kuulnud sellest oma kallite naabrite käest. Ning otsustasin pärast selle postituse nägemist ka pardirallil osaleda. Aga mis asi on üldse pardiralli? Pardiralli on 2014. aastal Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liidu (EVLVL) poolt ellu kutsutud heategevuslik üritus – vannipartide võistuujumine, mille eesmärgiks on teadvustada vähihaigete laste ja nende perede olukorda ning kutsuda ettevõtteid ja eraisikuid üles andma oma panust nende abistamiseks.  Pardiralli 2017 toimub laupäeval, 10. juunil Kadrioru pargis. Niiet kõik osalema. Aitame nende armsate partidega vähihaigete ravi võimalusi parandada. Minule isiklikult läheb see eriti südamesse. Kuna mu kallis vanaisa suri 2 aastat tagasi leukeemiasse.  See haigus tuli meile väga ootamatult ja kujunes raskeks. 7 aastat pidevalt keemia ravi ja operatsioone. Kuna vähk ei jäänud seisma vaid levis edasi  lümfisõlmedesse ja luudesse. Pärast vanaisa surma leiti...

Juba üle kolme kuu tagasi sündis meie perre pisike ime Trevor. Sünnitusest ma eriti midagi ei mäleta. Sünnitus kulges aeglaselt kuni veede lahti tegemiseni. Saabusin haiglasse 3 minutiliste vahedega valudega. Pärast vastuvõttu suunati otse sünnitustuppa. Sünnitustoas olin nii vannis kui ka lihtsalt kõndisin ringi. Terve selle aja oli Trevori isa meie kõrval. Kella 01 paiku hakkas asi aga vaibuma. Selles mõttes, et tuhud olid samuti avatus öö vältel suurenes 3 cm. Aga valud vaibusid, arst otsustas mul lasta puhata ja hommikul edasi vaadata. Hommikul käis ämmakas mitu korda minu juures. Kuid tegevus edasi ei olnud läinud. Kella 9 paiku tulid arstid kontrollisid avatust ning otsustasid veed avada. Vot siis läks asi lahti. Ja tol hetkel tuli selline surma hirm. Tahtsin minema joosta. Mõtlesin, et olen nõus olema kasvõi terve elu rase, aga ei tahtnud neid valusid. Juba 10 mini pärast veede avamist olid mul suured valud. Piinlesin seal umbes tund kuni kaks. Aru väga enam ei saanud, sest va...

Alustan sellest kevadest oma maakodu koristamise ja korrastamisega. Unistuseks oleks sellest kohast teha taas kaunis kodukoht. Kuid see tundub veel kauges tulevikus olevat. Koht ise on meie pere käes olnud no paar sada aastat. Nii kaua tegutses ka seal talu. Kuni NSV liidu lõpuni, millal julmalt paljud talud maaparandusega ära lõhuti. Nii ka meie talumaja, saun, ait ja laut.  Hetkel kõige kaunim vaatepilt sealt. Järgmises postituses hakkan panema enne-pärast pilte kuidas töö ja tegemine edeneb. Ilusat suvist kevadet teile :)

Hetkel seda postitust kirjutades vaatan samal ajal just telekast Eesti meelelahutusauhinnad 2017. Siiani pole ma 5 aasta jooksul midagi märkimisväärset seal märganud. Isegi poja jäi magama.  Nagu Daniel Levi  ka ütles,"Tegelikult on iga aasta kõigil samad riided." Lihtsalt teised ehted või rätik kaelas. Olgu mõned panid sellese palju energiat. Nagu näiteks Brigitte Susanne Hunt. Kelle look mulle kõige rohkem silma jäi. Samuti oli väike Oliver seal väga armas ja silmapaistev :) Praegu netis kolades samal ajal lugesin ka marimelli postitust. Olen temaga täiesti ühel nõul. See on lihtsalt jube tsirkus. Kroonika seksikate pidu oli täpselt õige sellele ajakirjale. Saaksin aru kui kanal 2 korraldaks seda üritust. Siis oleks see midagi vaatamisväärset võib-olla. Esiteks, tundub nagu ma vaataks Aktuaalset Kaamerat vms. Kas on võimalik suuremat pausidega ja pikemalt sõnu välja hääldades. Ja mis asi seletamine seal Kalle Seppa laulu vahel oli. Ohjhm pole sõnu lihtsalt. Teiseks, ...