Kristinka

Ooo lill Olen nunnu? Veel lilli Kikud tulevad Teeme pilti jah? Küllalt pole juba? Ooo roheline

Jagan Teiega oma väga kummalist kogemust, mis leidis aset sellel nädal Viru Keskusest Viimsisse väljunud 1A bussis. Ma olen ennegi näinud neid naljakaid seiku ühistranspordis toimuvast ja seni saanud vaid positiivsete kogemuste osaliseks, aga see seik jättis minu jaoks halva maigu ja kustumatu jälje, seega otsustasin seda ka teiega, mu armsad lugejad, jagada.  Ma sõidan bussiga  tihti, kuid kuna mul pole veel lube täielikult käes. Ning auto ei tee erilist koostööd. Lisaks on mu kallis mees ka eemal. Nii mitme saja kilomeetri kaugusel.  Nii siis hommikul sõitsime kenasti linna ja tegime oma hommikused toimetused ära. Ning läksime terminali, kust 1A kodu poole stardib ning jäime bussi esimese laiema ukse juure kannatlikult oma järjekorda ootama, sest meie ees oli üks keskealine naisterahvas ja noor mees kes pakkus abi vankri sisse tõstmisel. Ootamatult ütles too keskealine naisterahvas mulle, et minge palun vankriga sisse. Tänasin teda ja hakkasin vankrit tõstes b...

 Istusin täna netis lugedes teiste blogisid higist läbi märjana, sest õues on nii umbne. Aknad lahti ei saanud olla, kuna siis tuli mega kuumalaine tuppa. Sattusin kuidagi väga paljude rasedus blogide peale. Selle tõttu tuli ka tuju enda rasedust meenutada. Rasedusest teada sain umbes viiendal nädalal. Sõbranna rääkis enda rasedusest ning siis tekkis mul ka kahtlus ja mõtlesin igaks juhuks testi teha. Samal päeval  tegin testi ja kui sealt kaks triipu vastu vaatas, olin tõeliselt shokis. Kindluse mõttes tegin natukese aja pärast teise veel ja see osutus sama triibuliseks. Shokk oli korralik, sest me veel ei planeerinud lapsi ja tegelikult ei olnud just kõige õigem aeg selle jaoks.  Muidugi võtsin hoogu ja ei osanud kuidagi Sassile sellest rääkida. Ka tema ehmatas korralikult ära. Kuna last me ju ei planeerinud. Pigem vastupidi olime ainult alla aasta koos olnud. Aga kui  ta tahab tulla, ju siis on tema jaoks õige aeg. 7 Juulil käisin esimest korda ämmaemanda juure...

Kuna hakkasin blogist eemal olles majas remonti tegema ja vanu asju ära viskama. Siis nüüd tuleb kohustuslik kirbuka tuur. Kuhu viin oma pool elu müüki. Eesmärk on teenida 200 eurot. Kuigi suurem osa asjad ei ole vanad. Olen kunagi ostnud need ostuhulluses ja selga pole pannudki. Eks meil kõigil ole vahel sellised perioodid, kus näed et OHOH ALLAHINDLUS ja kohe tormad ostma. Sama ka minuga 😁 Praegu vaatan neid asju ja mõtlen, et mis kuradi päralt ma need kunagi ostnud üldse olen. Sama on ka hetkel poisi riietega. Ausalt selle 6 kuusel tegelasel on suurem riidekapp kui mul kunagi olnud. Eks aeg ole seda muuta vaikselt. Kuigi Trevi vanavanemad soovitavad kõrvale panna, et küll tuleb veel lapsi. Siis ma lähima 3 aasta sees neid küll ei planeeri. Niisiis läheb täna vankriga viimiseks. 4 kotti Trevori asju ja 2 kotti minu asju. 😅 Appi võtsin ka oma sõbranna Kadi, kes oli nõus oma pliksi tõllaga appi tõttama. Kuna mul autol otsustas mingi paagisisene pump otsad anda ja uus pump on ü...

Mina olen Kristiina ja sina oled jõudnud minu blogisse.😁  See on oma järjekorras juba mitmes blogi mul, aga ükski teine pole mul nii kaua püsinud, kui just see. Kirjutamine on mul alati mu lemmik tegevus olnud ja millest veel rääkida, kui enda mõtetest ning elust. Ma ei jõua küll igapäev siia, aga liiga palju ei saa ka tahta.😀 Aga edasi natuke lähemalt, kes ma olen ja mis asi ma olen. Olen ma 17 aastane ja elan Tallinnas koos oma perega. Meie pere koosneb minust ja meie pisikesest poisiklutist nimega Trevorist. Pisike sündis mulle 10.02.17. ehk siis talvelaps! Kui blogiga alustasin, siis oli tema juba alles sündimata, aga rasedusaegseid emotsioone siin kahjuks eriti palju ei ole, aga paljudest muudest tähtsamatest sündmustest on juba juttu olnud küll. Eks see blogi ongi üsna lapseteemaline olnud, aga ilmselt teavad kõik väikeste laste vanemad, et elu esialgu nende ümber keerlebki. See pisike maailma ime ju keerab meie senise maailma peapeale Enne lapsesaami...